Pildid toimunud esitlusest.

Raamat on saadaval Apollo ja Rahva Raamatu poodides.
Samuti saab osta siit: https://www.paradiisbooks.ee/raamat/sinuga-uhes-palatis/

Есть вариант на русском, в PDF, при наличии интереса пишите на alisa.ushla@gmail.com

Делфи о моей книге, на русском: https://rus.delfi.ee/daily/estonia/zhest-narkotiki-bdsm-i-chernyj-yumor-vedma-alisa-predstavila-novuyu-knigu-i-rasskazala-chto-vstupila-v-partiyu?id=92026261

“Kõik algab vastuvõtuosakonnast. Minu jaoks naiste vastuvõtuosakonnast, kellegi jaoks meeste omast. Kuigi, ei, kõik algab psühhoosist. Nüüd aga oleme sinuga juba samas palatis ja mis vahet siin on, kust me tulime, kui lõpptulemusena oleme ühe ja sama hullumaja akuutosakonnas? Siin pole enam oluline eelmine jaam, vaid järgmine, sest akuuti ei soovi keegi pikaks ajaks „nende haigete värdjate“ keskele jääda.

Nii mõtleb siin igaüks. Vähemalt igaüks, kes endale teadvustab, et ta on hullumajas, mitte lennukis ega luksuslikus spaakuurordis puhkusel (selliseid on ka). Usu mind, akuut on just see, mille kohta võiks kasutada väljendit „tulekahju hullumajas“.
Siin tassib tugev, soomeliku lesbisoenguga naisvalvur palatisse tagasi naist, kellel on pähe tõmmatud sukkpüksid, kuna ta otsustas minna WC-sse, kuid Jumal keelas talle patuse ümbruse vaatamise.

Siin istuvad diivanil medõed ja sanitarid ning vaatavad telekat, mis on riputatud väga kõrgele ja turvaliselt klaasitud. Telekas näidatakse „Selgeltnägijate tuleproovi“. Kõik, sealhulgas ka patsiendid, vaatavad huviga, peaaegu keegi ei karju ega räägi – saade on ju huvitav ja aktuaalne. Siin istub paruka ja kleidiga mees, kuigi tegemist on naiste osakonnaga. Ta ei taju ennast neljakümneaastase mehena, ta on Monika ja ta on 18- aastane. Siin istub liikumatult põrandat põrnitsedes sinise tursunud näoga rahustussärgis inimene. Tema soolist kuuluvust on võimatu määrata – paistetuse ja sinikate tõttu pole näojooned näha. Siin leban mina kinniseotuna koridoris – n-ö suures toas, sest palatites minu jaoks kohta polnud: tormiline nädalavahetus! Täpsemalt öeldes marutav. Uskumatu hullude pealevool, kõiki on võimatu mahutada. Selle öö magan ma siin, homme aga vabaneb koht palatis, keegi viiakse teise osakonda.

Ja siin oled sina. Sa oled üllatunud? Me oleme siin kõik üllatunud, keegi ju ei plaaninud puhkepäevadeks hullumajja maanduda. Milline neist patsientidest? Ma tegelikult ei mäleta enam, neuroleptikumid teevad oma töö – tead isegi. Aga su nägu tundub meeletult tuttav…”